Paus.

Hetkel mulle tundub, et mõnda aega ma enam ei kirjuta. Ja viimase päeva lugu on see:

Helvele ja Jaagule...

Ma käisin kunagi Rootsis. Estoniaga. See oli mu esimene välismaal-käik (kui välja arvata aasta varem toimunud Petseri-ekskursioon).

15 aastat tagasi oli mu isa üks neist, kes pidi olema laeval. Saatus tahtis teisiti. Ma olen selle eest igavesti tänulik.

28. septembril 1994, kui kooli peasissekäigu ees oli sini-must-valge musta leinalindiga, siis me ei saanud aru, milles asi. Kolmas klass. Päeval toimus leinaseisak. Klassijuhataja rääkis kogu asjast nii põgusalt, et me ikka veel ei saanud aru. Kooliõues ringi joostes rääkisid lapsed midagi laevast... Mäletan, et koos Sigridiga arutasime midagi teemal, et meie issid pidid ka laevaga sõitma minema... Natuke hiljem räägiti juba täpsemalt.

Ma ei mäleta, mis hetkel ma sain teada, et sellel laeval olid meie head perekonnasõbrad. Ma mäletan, et meie klassis oli kokku kolm tüdrukut, kelle isad pidid olema laeval ja ei olnud. Poiss C-klassist jäi sel ööl isata. Aga isa ja emata jäid ka meie perekonnasõprade lapsed. Ja neid lapsi oli veel. Eesti on nii väike - kõik tunnevad ju kedagi, kes tundis kedagi...

Ma läksin koolist koju, istusin koos klassiõega teleka ette ja muudkui lugesin nimesid. See oli esimene kord mu elus, kui ma palvetasin. Ma palvetasin, et Helve ja Jaaguga oleks kõik korras. Ma vahtisin klaasistunud pilguga teleriekraani ja lootsin sealt leida tuttavaid nimesid (lisaks Helve ja Jaagu omale oli neid mõned veel, aga minu jaoks oli nende nimede nägemine kõige tähtsam). Neid nimesid ei tulnud.

Me mängisime õhtul vennaga köögi laua taga kaarte (elasime siis veel korteris ja köögilaud oligi parasjagu nii suur, et kaks inimest mahtusid kenasti kaarte mängima). Seekord me olime otsustanud ennustada. Me olime varem ka ennustanud, niisama lõbu pärast. Sel korral me ennustasime, kas Helve ja Jaak tulevad tagasi. Meie ennustamise tulemusel pidid nad tulema. Lisaks me mõlemad palvetasime. Me ei teadnud, mida muud me teha saaks.

Hiljem sain teada, et esialgu oli mu isa hukkunute nimekirjas. Mu vanaemale helistati, et kaastunnet avaldada. Mu tädi helistas talle ka, et öelda - kõik on korras. Mina ei muretsenud, sest teadsin, et isa on Saksamaal. Aga ma teadsin ka, et ta pidi minema Rootsi. Lihtsalt asjaolude kokkulangemise tõttu otsustas ta kõigepealt sõita Saksamaale, osta me perele auto ning sõita sellega Rootsi ja sealt koos oma sõprade-tuttavate-kolleegidega koos tagasi. Keegi neist ei jõudnud sinna. Ma olen nii palju kordi mõelnud sellele, et milline oleks elu olnud... Aga nii ei pidanud minema.

Mu isa ei olnud neil päevil kodus. Ema tegi võileibu ja täitis termoseid teega. Ta seletas, et issi on tagasi Eestis, aga ta peab linnavalitsuses olema. Ma ei ole kunagi küsinud, aga mu mälestustes oli ta mitu päeva jutti tööl. Me kõik lootsime, et juhtub ime ning vähemalt keegi väikelinnast läinud delegatsioonist pääseb. Jutte on aastate jooksul olnud erinevaid, kuid mingeid tõendeid, et keegi oleks ka päriselt pääsenud, ei ole.

Ma ei mäleta, kas ma nutsin. Võib-olla ma toona ei olnud selline emotsioonik. Aga iga kord, kui keegi meenutab Estoniat või seda mainib, siis... mingi jõnks käib südamest läbi. Laevaga Rootsi sõites ei pääse ma sellest tundest samuti. Täna ma süütasin kaks küünalt ja nutsin.

Estonia hukk on üks mu eredamaid lapsepõlvemälestusi. Paar mälestust on veel, need on õnneks tunduvalt lõbusamad. Mulle tundub, et Estonia on eestlastele veidi nagu 9/11 ameeriklastele. Maailmapilti muutev. Kõiki puudutav ja valus.

Helve ja Jaak on praeguseks n-ö postuumselt neljakordsed vanavanemad. Puhake rahus, me ei unusta teid.


P.S Ma olen palju mõelnud sellele, kas on vaja teada, mis tol ööl merel juhtus. Ja ma ei suuda otsustada. Üks osa minust tahaks teada, kas mäng oli puhas - miks suri mitusada inimest? Teine osa minust mõtleb, et me ei saa elada minevikus ja igal aastal kakkuda lahti vanu haavu. Need mitusada inimest peavad saama rahu.

Kas Haapsalus kell 23 süüa saab?

Neljapäeval võtsin korraks aja maha, sõitsime K-ga Haapsallu, ligunesime vees ja soojenesime saunas. Hakkasime mõistma, miks inimesed spaades puhkamas käivad - muresid ei ole, ainult käi mööda protseduure, jõua söögi ajaks restorani ja vaata, et tuul mere ääres minema ei puhuks. Ennegi olen käinud, aga seekord vist muutsin usku. Reede hommikul kell 6 ärgates ma isegi tahtsin teha tööd.

Kuna õhtusöögi panime nahka liiga vara, siis kell 22.40 spaast väljudes... noh oli uuesti nälg. Fra Mare restorani köök oli 22st suletud, sõitsime siis linna ja saime teada, et söömiseks peaksime hakkama väisama oma Haapsalus elavaid tuttavaid. Aga kell oli hiline, seega sõitsime Statoili. Haapsalu ööelu keskust valvas isegi politsei. Söök oli kehv.

Üks märkus siiski veel - Haapsalu on üsna kaugel. Kas keegi palun nihutaks ta lähemale?

Kino sai.

Vaatasime lõpuks filmi "Vääritud tõprad". Ma ei kommenteeri muud kui, et mu naabertoolidel olevad inimesed läksid filmi alguses ära, K. vaatas filmi silmad kinni (ja kahetses, et saab käed panna ainult näole ja samaaegselt jäävad kõrvad katmata, ma ei tea, miks silmi ei saa niisama kinni hoida ja siis kõrvu kätega), E. vaatas veidi filmi silmad kinni ja mina panin ainult päris filmi lõpus korraks kõrva ekraani poole. Vaatasin vaimustusega näitlejatöid (mitte kõiki. Pitt ei meeldinud) ja imetlesin Tarantino liialdamisoskust.

Laupäeval tegime saatusliku vea ja läksime uuesti kinno. "Woodstocki vallutamine" oli nii halb film, et meid ei aidanud ka kahepeale ära joodud veinipudeli sisu. "Aasta highlight." ja "Tarantinol on veel niipalju õppida." olid meie iroonilised väljendid. Filmi lõpus üritati ka diibiks minna, aga üldiselt oli tegemist mõttetult veniva sponsorite raha raiskamisega, kus point jäi selgusetuks (ok, see vanemate teema, aga no kuulge...). Pärast seda läksime kiiresti veini jooma.

Üldiselt peaks mainima, et kinod on viimasel ajal tühjad. "Milk" oli väga hea. Aga muidu... teatripiletitega on nii raske jaurata ja keegi võiks kaasa tulla.

Minu EMT.

Mõni aeg tagasi käis ketist selline asi läbi... Mulle meeldib, kui reklaami suhtutakse huumoriga.

Libareklaamid on muidugi odava kuulsuse teed minek, kuid ikkagi on hea meel. See näitab, et inimestel on piisav ajavaru kõrvaliste tegevustega askeldamiseks :)

Mida sina täna kell 12.25-13.08 tegid?

Ma mõtlesin, et peaks oma teadmisi laiendama. Valisin veidi vale aine. K - sa võid naerda. Aga igal juhul veendusin nende 40+ minuti jooksul, et enam ei oleks mõtet midagi reaalset õppida.

Tänane öö on kliendisuhtlusöö?

Gmail on nüüdseks üle tunni aja maas olnud. Vähemalt. Enne ei andnud veateadet, kuid nüüd kahtlustab mind viiruses ja selles, et olen robot.


Tegelikult ma olen inimene. Ausalt.